Kujutle, et õppejõud palub sul joonistada maja, inimese ja puu. Lasedki pliiatsil usinalt ringi käia, kuniks taipad, et visandasid just paberile elutu keha. Just sellist ehmatust vajas raadio- ja telenägu Liis Lusmägi, et mõista: vanaviisi enam edasi ei saa.
Liis on meelelahutusmaastikul toimetanud ligi 20 aastat, töötanud pea kõikides Eesti meediamajades, viimased aastad neist TV3-s. Oli periood, mil ta alustas hommikuid Star FMis ning jätkas tööd otse-eetris telesaates „Duubel“. Kuigi elutempo oli kiire, siis vastumeelsust ega vastikustunnet oma töö vastu ei ole ta kunagi tundnud. „Minu tegemised on olnud nagu pusletükid, mis on läinud täpselt õigesse kohta.“
Hiljuti läks naine Tallinna Majanduskooli sotsiaalmeediat õppima, olgugi et varasemast oli meediakraad juba taskus. „Inimpotentsiaal on nii suur ja tahan teada, milleks veel võimeline olen. Mul on suuri soove, mis on jäänud seni täitmata. Näiteks välismaal elamine ja õppimine. Mul oli see võimalus pärast gümnaasiumi, aga valisin Eesti. Praegu, kui saan kohe 42aastaseks, tunnen, et ma ei saa rohkem oodata. Kõige hullem on elu lõpus kahetseda, miks ma ei teinud, miks ma ei läinud…“
Mask maha
Muudele tegemistele lisaks peab Liis edu-coach’i ametit, milleni jõudis isikliku läbipõlemise kaudu. „Kui naine, ema püüab täita mitut rolli, siis tihti läheb meelest, kes ma tegelikult olen. Ununeb ennast täita, kuid kui oled tühi, siis ei saa ka panustada, teistele anda. Mul oli nii tele- kui ka raadiotöö, käisin koolis, tegelesime abikaasaga ettevõtlusega ning samal ajal oli kanda abikaasa ja ema roll. Mul oli mask ees. Ütlesin alati, et minuga on hästi, ent koju jõudes olin täiesti tühi ja mõtlesin, mida teha, et tunneksin õnnetunnet.“
See kõik juhtus sotsiaalmeediaõpingute ajal, mil üheks aineks õppekavas oli ka psühholoogia. Õppejõud pani tudengid tegema testi, mille käigus tuli joonistada maja, inimene ja puu. Liis joonistas inimese, kes on surnud.
„Minu jaoks oli see esialgu lihtsalt üks tavaline joonistus, kuid kui õppejõud kirjeldas, et selle pildi põhjal olen jõudnud iseendas ühele madalaimale pulgale, hakkasin lihtsalt nutma. Olid kahetised tunded. Esiteks vabanemine. Keegi viimaks nägi, et olen väsinud ja tühi, ning sain maski langetada. Teisalt kurbus – olen tark, haritud, tubli naine, aga nii rumal, et lasin kõigel nii kaugele minna.“
Õppejõud ütles, et nii ei saa see kesta, ja viis Liisi kokku oma mentoriga, kes tegeleb igapäevaselt enesearendamise teemadega. „Nende kohtumiste käigus olen õppinud ennast paremini tundma ja see peegeldub nii töös kui ka eraelus.“
Psühholoogi poole pöördumist Liis vajalikuks ei pidanud. Ta ütleb, et tema teraapiaks on olnud lugemine, õppimine ja kirjutamine. Siiski sai ta oma kogemuse kaudu aru, et tahaks aidata teisigi, kes võivad olla tupiktänaval. Ta läbis vastavad koolitused ja asus tegutsema edukoolitajana.
Kõige olulisem on perekond
Mõnda aega tagasi tutvustas Liisi ülemus, kauaaegne sõber ja kursusekaaslane ülikoolipäevilt Allan Vinogradov talle programmi nimega Lifebook Premium. „Kuna tegelesin enesearengu teemadega ka oma edukoolitaja töös, pöördus ta minu poole ja küsis, kas olen sellest midagi kuulnud. Ei olnud. Tegime koos programmi läbi. Tulemus oli võimas ja muutis meie elusid kardinaalselt, mistõttu tekkis soov see Eestisse tuua.“
Niimoodi sündiski enesearendusplatvorm Eluvisioon. Selle peamises programmis pööratakse tähelepanu kaheteistkümnele eluvaldkonnale. „Sa paned kirja oma uskumused, visiooni, põhjused ja strateegia, kuidas unistatut saavutada. Lood endale stabiilse vundamendi, millest saab sinu elustiil. Nõnda on see ka püsivate tulemustega,“ võtab Liis Eluvisiooni mõtte lühidalt kokku.
„Tegin selle läbi ja sain aru, et kuigi on mul kõik olemas – olen heal järjel, mul on ilus kodu, armastav abikaasa, toredad lapsed –, on mu hing on tühi.“
Möödunud aasta novembris avastas Liis, et tal on välja võtmata 20 puhkusepäeva, mis aasta lõppedes aeguvad. „Olen elanud nii palju teistele ja olnud pidevalt kõigi jaoks olemas. Ma pole osanud kunagi raadiost puhkust võtta. Ülemusel, kes on ühtlasi sõber, on väga vaja, et eetris oleks tugev naishääl. Kuidas ma panen sõbra keerulisse olukorda, kus ta peab mulle asendaja leidma? Tegelikult ei ole SEE minu mure. On aeg seada ennast esikohale.“ Nõnda võttiski raadiohääl detsembrikuu vabaks, et pühenduda kõige olulisemale – oma perele.
Lahtilaskmise kunst
Möödunud aasta on Liisi jaoks olnud lahtilaskmise aasta. „Olin terve elu pannud teisi esikohale, sest sõpradel oli vaja, vanematel oli vaja, kogukonnal oli vaja, abikaasal oli vaja. Hakkasin teadlikult jälgima, kui palju pühendan aega teistele ja kui palju endale. Kui nägin, et kaalukauss ei ole kohe kuidagi minu poole kaudu, õppisin ütlema ei. Lasin lahti ideest, et pean kuhugi kuuluma või kusagil käima oma ametipositsiooni pärast. Samamoodi ei pea ma kellegagi suhtlema ainult seepärast, et meil on pikk ajalugu, ehkki inimestena oleme ammu lahku kasvanud.“ Mustritest väljarebimine on olnud valus ja raske, kuid on teinud Liisi õnnelikumaks.
Hiljaaegu pidi Liisi 8aastane poeg koduse tööna joonistama perepildi. „Küsisin, kas ta tahaks harjutamise mõttes seda enne mulle tutvustada. Thor näitas pilti ja selgitas: siin on minu õde, mina, ema ja isa. Ema on kogu aeg Tallinnas tööl ja isa istub arvutis.“ Liisi silmad valguvad vett täis. „Läksin oma abikaasa juurde ja ütlesin, et nii ei saa see jätkuda. Me oleme kogu aeg tööl.“
„Ma tean, et mu abikaasa pingutab selleks, et saaksime ühel päeval muretult elada. Mina olen teinud aga valiku, et lastel oleks vähemalt üks vanem kogu aeg kõrval olemas. Kui varem ootasime isa tööaja lõppemist, et koos sporti tegema minna, siis nüüd lähme vahel ise ees. See on juba minu kaasa valik, kui ta nendest tegevustest ilma jääb. Ta on perega koos olemisest palju puudust tundnud. Omavahelises suhtes oleme paika pannud, et reeded on päevad, mil teeme midagi kahekesi. See on toonud meie ellu juurde palju rõõmu, lähedust ja romantikat.“
Kas lapsed on aasta jooksul toimunud muutust märganud? Liis puhkeb naerma, et nüüd on vastupidi. Vahel võsukesed nurisevad, et ta nii palju kodus on. Varem oli lihtsam – polnud kedagi, kes manitseks ja keelaks.
Teekond teadlikkuseni
Liisi tegevusi iseloomustab sõnapaar „teadlik valik“. „Tean nüüd, kes on need inimesed, kellega tahan kokku puutuda, milline on töökeskkond, kus soovin olla, kui tihti tahan reisida, milline mu kodu võiks välja näha, milline on mu päevaplaan,“ selgitab ta.
„Mulle on oluline näha välja nooruslik. Kui lapsed ütlevad mulle, et ronime mäe otsa, siis nii teemegi, mitte ma ei vasta, et ei jaksa. Tablettide võtmine on uus normaalsus. Kõike ravitakse tabletiga. Ma tahan teha sporti ja olla võimalikult kaua terve.“
Liis tunnistab, et uus elustiil on pannud teda tegema läbimõeldud otsuseid. Kohvi pole ta kunagi joonud ning tähtpäevi eelistab tähistada alkoholita. „Saan selle joovastuse õige seltskonnaga niisama kätte. Siiamaani kuulen mingites ringkondades jutte, et oo, meil tuleb selline pidu ja plaan on juua kolm pudelit veini näkku. Mu ainus mõte on: kuidas sa ennast järgmisel päeval tunned? Mina ei viitsi oma elust enam ühtegi päeva raisata. Sestsaadik, kui sain aru, et aeg ei oota mind, elan iga oma päeva nagu viimast.“
Sestsaadik, kui sain aru, et aeg ei oota mind, elan iga oma päeva nagu viimast.
Kui küsin, kas hakkajal naisel on kalendris ka päevi, kus pole midagi kirjas, muigab Liis, et on ikka, aga need saavad siis täidetud spontaansustega. „Uurin lastelt, mida nad tahavad teha, et ka nemad saaksid otsustada. Nii saavad nad tunda, et on bossid, mitte et meie vanematena kogu aeg suuname.“
Naised kui uue epohhi rajajad
Kust võtta see julgus, et teha elus järske korrektiive? „Mõtle enda jaoks läbi, mida tehtav sulle annab, selmet mida sa kaotad. Oleme naistena taga ajanud võrdsust ja teinud nõnda oma elu raskemaks, aga usun, et oskame sellest ka välja tulla nii, et meil oleksid võimalikult väikesed armid. Saame olla uue epohhi rajajad järeltulevatele põlvedele. Muidugi ei saa koolipingist tulnuna kohe nii külmavereline olla, ent neljakümnendates on pagas olemas, et selliseid valikuid teha.“
Meediavaldkonnas töötades võib kuklas olla pidev hirm ja tunne, et oma koha eest tuleb võidelda, muidu tuleb keegi teine asemele. On nii? „Teise lapse ootel olev ajakirjanik Heelia Sillamaa ütles hiljuti, et ta lohutab ennast mõttega, et teised kolleegid saavad ka mõne aja pärast lapsed ja siis ta jõuab neile järele. Kui mõtled sellele, kuidas hoida ennast beebipuhkusel olles pildis, siis seda saab ju teha sotsiaalmeedias. Sul on võimalus mitte ära kaduda, kui seda soovid. Pealegi, kui sul on see miski olemas, siis seda märgatakse niikuinii.“
Unistused ja uusaastalubadused
Välismaad puudutab Liis meie vestluse jooksul mitu korda. Põhjus on lihtne – naise 14aastane tütar on juba aastaid rääkinud, et tahaks võõrsile õppima minna. Tema unistuseks on tudeerida ühel päeval Oxfordi või Yale’i ülikoolis. „Minu uue aasta eesmärk on tema unistus teoks teha,“ lausub Liis otsusekindlalt. Nii täidab ta ka iseenda ammuse soovi elada mingi periood välismaal.
Kuidas suhtub Liis aga uusaastalubadustesse? „Minu uue aasta unistus on olla iga päev ümbritsetud inimestega, kes on mulle olulised. 99% ulatuses on see minu pere. Võin küll olla Eestis enim eetris olev raadiohääl, aga kui näed emana, et su lapsed kasvavad eest ära, siis ükski summa ei kaalu üle laste siirust ja armastust.“